Majandusteadlane, filosoof ja kirjanik James Boward annab mõttekoja Ameerika Majandusuuringute Instituudi (American Institute for Economic Research) portaalis ülevaate Joe Bideni Ameerika Ühendriikide kongressi ees peetud kõnest. Demokraadist president lubas kõik ameeriklaste mured ja vaevused lahendada “suure kanaema” tüüpi heaoluriigi triljonite dollaritega poputamisega ning väitis, et tema ulatuslike valimispettustega saadud võim on “taastanud inimeste usu demokraatiasse”.

Joe Bideni kolmapäeval 28. aprillil peetud esimene kõne kongressi ees vajutas kõiki pandeemiahirmu nuppe. Kuigi enamus kongressi liikmetest on vaktsineeritud, pidid kõik kakssada Kapitooliumil peetud kõne kuulajat kandma maske ja “sotsiaalselt eralduma”. The Hill [ennast “erapooletuks” pidav poliitikaväljaanne] kirjutas, et “selline vaatepilt rõhutas, kuidas pandeemia hoiab Ameerikat ikka veel oma haardes ja seda vaatamata vaktsiinide kättesaadavusele ning lootusele, et midagi normaalsuse moodi hakkab samm-sammu haaval tagasi tulema”.

Samas kogu kõnekoosolek nägi oma hõreda külaliste hulga tõttu välja nagu tüüpiline Bideni presidendikampaania üritus või nagu Kiwanise laupäevane heategevus-hommikusöök Hogstoothis Arkansases. Kentucky osariigi vabariiklasest kongressi saadik Thomas Massie teravmeelitses: “Kui Biden peab vaktsiine ja viiruse seljatamist oma teeneks, siis miks ta peab kõnet praktiliselt tühjale saalile, kus kõik peale tema kannavad maske?”

Washington Posti pealkiri võttis kolmapäevase Bideni kõne sõnumi tabavalt kokku: “Valitsus teeb head.” Biden esitles ennast kangelasliku Covidi allutajana ja tsiteeris sinna juurde ühte medõde, kes olevat talle öelnud: “Iga [vaktsiini]süst annab annuse lootust.” Süstidel on lunastav toime suuresti selle tõttu, et Biden ajas oma presidendikampaania ajal Covidi surmade arvu meeletult suuremaks rääkides inimestele hirmu nahka. Biden lõikas sellise hirmu külvamisega kasu kahtepidi: esmalt küttis ta üles irratsionaalseid hirme, mis aitas tal võita presidendikoha ja seejärel lõikas ta taas kasu kui õõv hakkas tänu Donald Trumpi valitsuse vaktsiiniprogrammile taanduma.

Karjääripoliitikule kohaselt leidis Biden teisigi hirme, mida ta pidas üleskütmise vääriliseks. Ta rääkis kongressile: “Sada päeva tagasi Ameerika põles.” Ta kirjeldas 6. jaanuaril Washington DC Kapitooliumil toimunud kokkupõrget Trumpi toetavate meeleavaldajate ja politsei vahel kui “Kodusõja järel kõige hullemat rünnakut meie demokraatiale”, mis kujutas endast “eksistentsiaalset kriisi, meie demokraatia ellujäämisvõime järeleproovimist.” Seda sündmust kirjeldades muutus Biden luuleliseks: “Me oleme vaadanud mässu ja autokraatia sügavikku.” Nagu hiljuti avaldatud Kapitooliumi politseijõudude peainspektori (Inspector General, korrakaitsejõudude järelvalveorgan) uurimine tuvastas, siis nii Kapitooliumi politsei kui teised asjasse puutuvad ametiisikud ei saanud 6. jaanuaril vihaste meeleavaldajate, kellest mõned muutusid ka vägivaldseks ja lõhkusid mõned asjad ära, taltsutamisel oma tööga mitte kuidagi hakkama. Samuti hakkab oma veenvust kaotama Bideni püüd kasutada seda mürglit ära Kongressis karmima kodumaise terrorismi seaduse läbisurumiseks.

Ainukene Bideni tüütu ja ebaveenva kõne (spiel) läbiv lõim oli see, et selle oli kirjutanud Valge Maja kõnede kirjutamise meeskond. Biden kiitles, et [USA] majandus kasvab käesoleval aastal kuus protsenti, kuid lisas selle juurde, et on vaja ka tohutut riiklikult toetatud töökohtade loomise programmi. Biden rääkis, et haridusvõimaluste avardamine tuleb lastele kasuks, samas tema valitsus töötab lastevanemate vastu ja jätkuvalt ei luba avada riigikoole viieks päevaks nädalas.

Biden pajatas, kuidas kriisid on suured võimalused ja kuidas ta näeb ränka vaeva, et pressida valitsuse kassast välja Covidi hädaolukorra leevendamiseks veelgi rohkem triljoneid dollareid. Washington Post võttis kenasti kokku, kuidas tema administratsioon olukorda näeb: “Bideni suur panus: ta võib majanduse ümber teha ja sellel pole mitte mingisuguseid negatiivseid kaasmõjusid”. Kaasmõjusid, nagu näiteks et meeletu toetuste külvamise tingimustes ei pruugi paljud inimesed enam tahta tööd teha. Samas koroonaaja töötutoetuste maksmise negatiivne mõju on juba näha ja paljud tööandjad ei leia enam inimesi, kes nende juures tööd tahaksid teha. Juurde tuleb ka järjest märke, et inflatsioon sööstab raketina taevasse. Pole ka selge, kas Bideni administratsioon tõesti arvab, et föderaalset võlga võib lõputult suurendada ja sellel pole tagajärgi või tõepoolest leitakse, et kuna enne järgmisi valimisi pole suurt katastroofi oodata, siis võib sellist kulutamist lubada.

Peale pikka meeletute toetus- ja muude programmide  soovinimekirja raginal ette lugemist, kinnitas Biden, et kõike on võimalik rahastada “ilma riigieelarve puudujääki suurendamata”. Tema sõnul saab “korporatsioonide Ameerika ja rikkaima ühe protsendi” maksude suurendamise ning “maksulünkade” sulgemise abil rahastada kõiki kongressi spiikri Nancy Pelosi fanataasiaid. Samas tegelikuks riigikassa täitjaks võib osutuda hoopis Maksuameti (IRS) eelarve suurendamine, mille eest see saab palgata palju rohkem ametnikke, kes hakkavad ettevõtetelt ja edukatelt kodanikelt raha välja väänama. Slate [vasakäärmuslik uudisteportaal] kirjutab: “Biden tahab rahastada Ameerika heaoluriigi tohutut kasvu tehes Maskuameti (IRS) auditite vallas taas suureks.” [Viide Trumpi poliitilisele loosungile “teeme Ameerika jälle suureks”/”Make America Great Again”.] Maksuseadustiku vähem ajusid nikastavaks, või selle põrguliku segasuse leevendamise asemel, soovitakse hoopis suurendada IRSi võimekust sekkuda inimeste ellu. Politico võttis kõne kokku: “Biden kallistab oma sisemist Robin Hoodi,” aga ta ei selgitanud mitte kuskil, kuidas eraisikutelt nende raha jõumeetoditega riigikassasse kühveldamine aitab maagiliselt luua “miloneid töökohti”.

Biden sõidab avaliku arvamuse, mis saab järjest vähem aru valitsuse läbikukkumistest, laineharjal. 2015. aastal mõtles 47 protsenti ameeriklastest, et valitsus peab probleemide lahendamiseks rohkem ära tegema. Eelmiseks suveks oli nii arvajate hulk hüpanud 57 protsendi peale. Küsitlustulemused näitasid, et ainult 39 protsenti leidis “valitsus teeb liiga palju asju, millega ettevõtted ja eraisikud saaksid paremini hakkama”. Tänase, üha marulisemaks muutuva, “tühistamiskultuuri” kõige üllatavamaks ohvriks paistavad olevat hoopis mälestused sellest, kuidas Ameerika Ühendriikide ajaloo jooksul poliitikud on oma võimu kuritarvitanud ja kui saamatu on olnud valitsus.

Selle asemel paistab piiritu usk võimulolijatesse – vähemalt progressistlikesse – olevat tänapäeva normiks. Demokraadist Connecticuti senaatori Chris Murphy 2017. aasta säuts võtab kenasti kokku Bideni võimu kõikehõlmavate plaanide vaimu: “Täna pole olemas ühtegi ängi, kurbust, ega hirmu, mida ei saaks ravida mõne poliitilise tegevusega.” Bideni käsitluses aitab valitsuse poolt raha külvamine praktiliselt kõikide Ameerika Ühendriikide hädade vastu. Õigustades Rahvuslike Terviseinstituutide (National Institutes for Health; NIH) rahastuse suurendamist, kuulutas Biden: “Teeme lõpu vähile kujul, nagu me seda teame. See on meie võimuses … seda teha!” Kongressi demokraadid plaksutasid selle peale sama innukalt kui nad tegid seda 12 aastat tagasi Barack Obama kõne ajal kui see kuulutas välja “uue algatuse … millega otsitakse ravi meie aja vähile”.

Biden esitles kõnes oma võimu, mis taastas inimeste usu poliitikasse: “Üheskos veedetud sajal päeval me oleme teinud kõik, et taastada inimeste usk demokraatiasse ja tegutsenud viisil … et inimesed näeksid ning tunneksid, kuidas nende elu päriselt paremaks muutub.” Ta rõhutas, et Ameerika Perede Toetuskava (Americans Families Plan) lisab “sinu taskusse kuni 7200 dollarit” – mis meenutab Bideni varasemat kiitlemist Covidi toetusrahade väljatulistamise teemal. Toetused kuidagi legitimiseerivad demokraatiat ja mingil põhjusel näitavad, et see on parem kui teised valitsusviisid.

Kui Biden mõnitas oma kolmapäevases kõnes autokraatlikke riigijuhte, siis ometigi ei seganud selline arusaamine teda oma valitsuse esimeste kuude jooksul anda välja üle kuuekümne presidendi korralduse.

Biden lõpetas oma kõne Franklin Delano Roosevelti vaimus: “On aeg, et me mäletaksime, et meie, rahvas, oleme valitsus (We the People are the government). Sina ja mina oleme seda. Mitte mingi jõud kuskil kauges pealinnas. Mitte mingi võimas jõud, mida me ei kontrolli.”

Ometigi oli Bideni kõne ajal Kapitoolium piiratud kõrgete traataedadega ja seda valvasid tuhanded Rahvuskaardi sõdurid. Veel hiljuti oli nende aedade peal okastraat, mis jättis “demokraatia templist” mulje kui Beiruti punkrist. Bideni kõne ajaks suleti Washington DC kesklinnas liiklus ja nii presidendi kui selle saatjaskonna lähedale lasti äärmiselt vähe inimesi. Kuid lihtinimestel lubati vähemalt vaadata televiisorist Suure Juhi kiitlemist, kuidas see neid millestki ära päästab.

Tõlkis Karol Kallas